Garage4me

Blog

  • Tartu tegi busse – ja kogu Nõukogude Liit sõitis nendega

    Kui sa oled kunagi näinud Nõukogude-aegset maabussi – lühike, veidi kammitsev, GAZ-šassiil –, siis on suur tõenäosus, et see valmis Tartus. Riia tänaval, seal kus täna on igapäevane linnaelu, tegutses pool sajandit Tartu Autoremonditehas, mis kokkuvõttes eksportis busse üle kogu NSV Liidu.

    Lugu algab 1940ndate lõpust. Sõjajärgseil aastail koosnes Lõuna-Eesti autobaaside bussipark peamiselt väikestest 17kohalistest GAZ-03-30 autobussidest ning mõnedest veel käigus olevatest sõjaeelsetest välismaistest bussidest. Uusi busse polnud kuskilt võtta. Tartlased otsustasid need ise ehitada. Minevikumasin

    Tartu Autoremonttöökojas valminud bussid said sünnilinna auks firmamärgiks “TA” ning esimesed bussid ametlikuks mudelitähiseks TA-1. Kokku valmistati 12 TA-1 tüüpi autobussi. Üks neist ehitati 1953. aastal eritellimusel Tartu Riiklikule Ülikoolile. Minevikumasin

    Proovipartii õnnestus. Autotranspordi Peavalitsuses sündis 1952. aastal põhimõtteline otsus alustada Tartus autobusside seeriatootmist. Peale edukat proovipartiid käivitus 1954. aastal seeriaviisiline bussiehitus. Samal aastal sai autoremonttöökojast tehas – ettevõtte ametlikuks nimeks oli nüüd Tartu Autoremonditehas. Minevikumasin

    Esimene seeriatoode oli GZA-651, Gorki tehase bussi koopia, mida Tartus pisut muudeti. Perioodil 1954–1959 ehitati kokku 584 GZA-651 tüüpi autobussi, millest enamus läks ekspordiks Nõukogude Liidu teistesse liiduvabariikidesse. Tartus valminud bussid erinesid Gorki originaalist detailide poolest – Tartus tehtud GZA busside eritunnuseks olid esiklaasi alumises servas asetsevad noolemärgiga suunatuled. MinevikumasinMinevikumasin

    Siis tuli TA-6 – ja sellest sai legend. Esimesed seeriatoodanguna valminud autobussid TA-6 väljusid Tartu autoremonditehase väravast 1956. aasta III kvartalis. TA-6 vagunkere oli Gorki bussi GZA-651 edasiarendus – laias laastus selle kapotita versioon. Tartlased nihutasid kogu kere raamil ettepoole: mootorit enam esiotsas polnud, juht istus masina nina kohal. Nii saadi šassiid pikendamata juurde kaks istekohta. Minevikumasin

    Tehase konstruktor Jakob-Kalju Ruuder lisas midagi ootamatut: ta leiutas reisijateukse avamise vaakumseadme, mis töötas bussi mootori sisselaskekollektoris tekkiva vaakumiga. Seadeldis oli oluliselt odavam, kergem ning töökindlam varem kasutatud kompressoriga suruõhuseadmetest. Leiutis levis – sama mehhanismi hakati paigaldama Pavlovo autobussitehasele. Minevikumasin

    Nelja aasta jooksul (1957–1961) ehitati tehases uutele šassiidele kokku 1338 TA-6 autobussi. Buss sõitis algul liinibussina, kuid leidis peagi oma tõelise niši: hiljem oli TA-6 Eesti NSV majandites ja haridusasutustes põhiliseks liiklusvahendiks ja sai hüüdnimeks “kolhoosibuss”. MinevikumasinMinevikumasin

    Süsteem, kuidas bussi sai, oli omaette lugu. Polnud harv juhus, kui tehasesse saadeti vana GAZ-51 veoauto, selle vastu aga saadi majandi töötajate vedamiseks vajalik uus buss – kusjuures vahetus vormistati ametlikult veoauto kapitaalremondina. Bürokraatia vähendamiseks jäi uue bussi tehnilisse passi mudelitähiseks hoopis veoauto GAZ-51. Eesti kolhoosides liikusid seega bussid, mis paberil olid veoautod. Minevikumasin

    Tehases jätkus TA-6 bussidele kapitaalremont läbi aastakümnete. Kuna ametlikult polnud võimalik lihtsalt uut bussi ehitada, vormistati uue bussi valmistamine alati kapitaalremondina – nii täideti ENSV majandite nõudlust odavate veovahendite järele kuni 1992. aastani. Minevikumasin

    Tartu Autoremonditehas lõpetas töö pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Selleks hetkeks oli see üks väheseid kohti maailmas, kus iga kümne aasta tagant moderniseeritud sõjajärgset GAZ-šassiil bussi veel toodeti – neli aastakümmet järjest, ühes ja samas hoovil Riia tänaval.

  • Interneti eelkäija, mille loojad ei teadnud, mida nad loovad

    Interneti eelkäija, mille loojad ei teadnud, mida nad loovad

    1. aasta oktoobri lõpus, õhtul kell pool üksteist, istus California ülikooli tudeng Charley Kline arvuti taga ja trükkis sõna “login”. Esimesed kaks tähte jõudsid 560 kilomeetri kaugusele Stanfordi uurimisinstituuti. Siis süsteem kukkus kokku. Seega oli ajaloo esimene sõnum üle arvutivõrgu lihtsalt “Lo” – mitte kavandatud tähenduse, vaid tehnilise rikke tõttu. Parem sümboolset sisu ei saakski olla: keegi ei teadnud täpselt, kuhu see kõik viib. History of Information

    ARPANET sündis külma sõja ärevuses. Sõjaväejuhid otsisid arvutisidevõrku, millel poleks keskset sõlme – mingit peakorterit ega baasi, mida vaenlane saaks ühe löögiga hävitada ja kogu süsteemi välja lülitada. Idee oli lihtne: kui võrk on hajutatud, pole midagi, mida tuumapommiga maha lüüa. Encyclopedia Britannica

    Tegelikkuses kasvas idee välja palju argisemast probleemist. Robert Taylor, kes sai 1966. aastal ARPA infotehnoloogia osakonna juhiks, märkas, et tema kabinetis seisab kolm erinevat terminali kolme erineva suurarvuti jaoks. Igaühest pidi ta eraldi sisse logima. Küsimus kerkis iseenesest: miks ei saa ühte terminali kasutada mis tahes arvutiga? Sellest tüütusest sündis projekt, mis muutis maailma. TechTarget

    1. aastal sõlmis ARPA lepingu ettevõttega BBN Technologies, kes pidi ehitama esimesed ruuterid – seadmed nimega Interface Message Processors ehk IMP-id, mis võimaldasid sõnumite edastamist erinevate arvutite vahel. Täna nimetatakse neid lihtsalt ruuteriteks. Iga lauaarvuti taga olev seade, mis su internetiühenduse käimas hoiab, on otsene järeltulija sellest masinast. DARPA

    Võrgu arhitektuuriline läbimurre oli pakettvahetus. Eelmine loogika – nagu telefonis – tähendas, et kaks arvutit hõivasid ühenduseks terve liini. Pakettvahetus lõikas sõnumi väikesteks tükkideks, saatis need erinevaid teid pidi laiali ja pani vastuvõtja poolel uuesti kokku. Kui üks sõlm võrgust välja langes, leidsid paketid lihtsalt teise tee. See oli täpselt see omadus, mida sõjavägi tuumakindluse nimel soovis. DARPA

    1. aasta lõpuks oli võrgus neli sõlme: UCLA, Stanfordi uurimisinstituut, California ülikooli Santa Barbara üksus ja Utah’ ülikool. Ühendus UCLA ja Stanfordi vahel tehti püsivaks novembris 1969. Kui sa sel hetkel oleksid küsinud, milleks see võrk mõeldud on, oleks vastus olnud: ressursside jagamine. Teadlased said lõpuks kasutada kaugarvuteid, kuhu muidu oleks tulnud lennata. DARPA

    Siis tuli midagi ootamatut. 1971. aastal saatis Ray Tomlinson BBN-ist esimese e-kirja üle võrgu. Kahe aasta pärast, 1973. aastal, näitas ARPA uuring, et kolmveerand kogu võrguliiklusest koosnes e-kirjadest. Keegi polnud seda planeerinud. Inimesed lihtsalt avastasid, et kirjutada kellelegi teisele on palju huvitavam kui jagada arvutiaega. Wikipedia

    1. aasta 1. jaanuaril võeti kasutusele TCP/IP protokoll – see standard, mis defineerib tänaseni, kuidas andmed internetis liiguvad. Samal aastal jagati ARPANET kaheks: sõjaväeline ja tsiviilne pool. Sõna “internet” hakati kasutama nende kahe võrgu kombinatsiooni kohta. 1986. aastal võttis ARPANETi selgroo rolli üle NSF-i võrk. 1989. aastal lülitati ARPANET välja ja 1990. aastal lõplikult likvideeritud. TechTargetTechTarget

    Selleks hetkeks oli asi juba ammu käest läinud. Tim Berners-Lee töötas CERNis veebilehitseja kallal. Mosaic browser tuli 1993. aastal. Eesti ühendus internetiga tehti 1992. aastal – kolm aastat pärast seda, kui ARPANET ametlikult eksisteerida lakkas.

    Kogu lugu võtab kokku üks detail: ARPA tollane direktor Charles Herzfeld ütles hiljem, et ARPANET ei loodud sõjalise käsuahela tuumakindluse tagamiseks, nagu paljud hiljem väitsid. See sündis teadlaste frustratsioonist – riigis oli liiga vähe võimsaid arvuteid ja liiga palju inimesi, kes neile ligi ei pääsenud. Sõjaväe raha, teadlaste uudishimu, ühe mehe kolm terminali kabinetis – ja viiskümmend aastat hiljem hoiad sa taskus seadet, mis on ühenduses kogu inimkonna teadmistega.

    Lisaks veel: terminalid, mis need on?

    1969. aastal tähendas terminal midagi väga erinevat tänasest.

    Hostarvutid sõlmedes olid suured mainframe-masinad – iga ülikool kasutas oma tüüpi:

    • UCLA: SDS Sigma 7
    • Stanford (SRI): SDS 940
    • UCSB: IBM 360/75
    • Utah: DEC PDP-10

    Esimene IMP ehk ruuter ise oli ehitatud Honeywell DDP-516 arvutist, 12 kilobaiti mäluga. LivingInternet

    Kasutajaterminalid olid nn “dumb terminals” – ekraanita, arvutusvõimeta seadmed. Kasutajad istusid selliste terminalide taga nagu teletaibimasinad ja jooksutasid programme ühendatud mainframe’il. 1972. aasta suure avaliku demo ajal oli Washingtonis hotellis 40 erinevate tootjate terminali – tõenäoliselt kõik hardcopy terminalid ehk sisuliselt teletaibimasinad, mis trükkisid väljundi paberile, mitte ekraanile. TechTargetTwo Bit History

    Näiteks Multicsi süsteem kasutas algselt Teletype Model 37 terminale, kuna need olid täis-ASCII terminalid. Multicians

    Murrang tuli 1971. aastal – võeti kasutusele Terminal Interface Processor (TIP), mis võimaldas terminalidel otse ARPANETi sisse logida ilma hostarvutita. Üks TIP sai ühendada kuni 63 terminali korraga. LivingInternetHistoryofcomputercommunications

  • Maailma kõige ohtlikum sport, mis keelati ära – ja tuli tagasi

    Kui sa oled 1980ndatel televiisorit vaadanud, siis tead seda heli. Neljasilindriline mootor, mis kõlab nagu hävituslennuk madalal lennul. Mustast metsateest tõusvad kivid. Pealtvaatajad, kes seisavad raja ääres nii lähedal, et auto peegelklaas läheks mööda sõites nende õlast mõne sentimeetri kauguselt. See oli Group B – rallisõidu kõige hullem ja lühim peatükk.

    WRC sai ametlikult alguse 1973. aastal. Esimene etapp oli Monte Carlo ralli, esimese hooaja võitis Alpine-Renault. Tollal olid autod veel mõistlikud – Ford Escort, Lancia Stratos, tagavedu, mõistlik võimsus. Sõitjate tiitel lisati alles 1979. aastal ja esimene maailmameister oli rootslane Björn Waldegård.

    Siis tulid 1980ndad. Insenerid said vabaduse ja tulemuseks olid Group B autod – neljaveolistega monstrumid, mis arendasid 400–500 hj ja kiirendasid saja peale alla kolme sekundiga. Lancia Delta S4, Audi Quattro Sport, Peugeot 205 T16. Pealtvaatajad tulid kohale kümnetesse tuhandetesse ja seisid raja kõrval ilma tõketeta. Igal etapil oli lähedalt möödunud katastroof.

    Luca Scalvinoni Città di San Marino, San Marino
    1. aastal see katastroof juhtus. Soomlane Henri Toivonen sõitis oma Lancia Delta S4-ga Korsika ralli ajal kuristikku. Mõlemad – Toivonen ja kaardilugeja Sergio Cresto – hukkusid. FIA keelas Group B autod samal aastal ära. Täna tundub see otsus ilmselgena. Siis tundus see mõnele reeturlusena.

    Järgnes Group A ajastu – tootmispõhised autod rangete piirangutega. Subaru Impreza sinise ja kuldse värviga. Mitsubishi Lancer Evo. Colin McRae, kes sõitis nii, nagu oleks iga etapp viimane. Šotlane McRae oli üks neist sõitjatest, kelle peale vaatamine tekitas füüsilist rahutust – sa ei teadnud, kas ta võidab või lendab metsas. Tavaliselt võitis ta. Tommi Mäkinen oli vastupidine: soome vaikus ja neli järjestikust tiitlit 1996–1999, igaüks Lanceroga.

    1. aastal algas midagi, mida sport ei olnud varem näinud. Sébastien Loeb, prantslane, kes nägi välja nagu raamatupidaja, võitis üheksa järjestikust maailmameistritiitlit. Üheksa. Järjest. 2004-st 2012-ni. 80 etapivõitu kokku. See on number, mida on raske peas hoida – see tähendab, et üheksal aastal ei suutnud keegi maailmas rohkem ralle võita kui tema.

    Pärast Loebi tuli teine prantslane, Sébastien Ogier, ja tegi peaaegu sama: neli tiitlit Volkswageniga, siis veel mitu erinevate tootjatega. 2025. aastal võitis Ogier üheksanda tiitli – võrdsustades Loebi rekordi. Kaks meest, üheksa tiitlit kumbki.

    Täna sõidetakse Rally1 autodega, mis on hübriidid – elektrimootor koos bensiinimootoriga. Hübriidsüsteem osutus nii kalliks remontida, et 2025. aastaks kõrvaldati see juba. Kolm tootjat võistlevad: Toyota, Hyundai ja Ford. Toyota on domineerinud. Soomlane Kalle Rovanperä võitis 2022. aastal maailmameistritiitli 22-aastasena – noorim maailmameister WRC ajaloos.

    Ja üks detail, mis Eestist: Rovanperä esimene etapivõit karjääris oli 2021. aasta Rally Estonia. Ta oli siis 20 aastat ja 11 kuud vana. Tartu ümbruse teedel sündis WRC ajaloo noorim etapivõitja.