Kui sa oled kunagi näinud Nõukogude-aegset maabussi – lühike, veidi kammitsev, GAZ-šassiil –, siis on suur tõenäosus, et see valmis Tartus. Riia tänaval, seal kus täna on igapäevane linnaelu, tegutses pool sajandit Tartu Autoremonditehas, mis kokkuvõttes eksportis busse üle kogu NSV Liidu.
Lugu algab 1940ndate lõpust. Sõjajärgseil aastail koosnes Lõuna-Eesti autobaaside bussipark peamiselt väikestest 17kohalistest GAZ-03-30 autobussidest ning mõnedest veel käigus olevatest sõjaeelsetest välismaistest bussidest. Uusi busse polnud kuskilt võtta. Tartlased otsustasid need ise ehitada. Minevikumasin
Tartu Autoremonttöökojas valminud bussid said sünnilinna auks firmamärgiks “TA” ning esimesed bussid ametlikuks mudelitähiseks TA-1. Kokku valmistati 12 TA-1 tüüpi autobussi. Üks neist ehitati 1953. aastal eritellimusel Tartu Riiklikule Ülikoolile. Minevikumasin
Proovipartii õnnestus. Autotranspordi Peavalitsuses sündis 1952. aastal põhimõtteline otsus alustada Tartus autobusside seeriatootmist. Peale edukat proovipartiid käivitus 1954. aastal seeriaviisiline bussiehitus. Samal aastal sai autoremonttöökojast tehas – ettevõtte ametlikuks nimeks oli nüüd Tartu Autoremonditehas. Minevikumasin
Esimene seeriatoode oli GZA-651, Gorki tehase bussi koopia, mida Tartus pisut muudeti. Perioodil 1954–1959 ehitati kokku 584 GZA-651 tüüpi autobussi, millest enamus läks ekspordiks Nõukogude Liidu teistesse liiduvabariikidesse. Tartus valminud bussid erinesid Gorki originaalist detailide poolest – Tartus tehtud GZA busside eritunnuseks olid esiklaasi alumises servas asetsevad noolemärgiga suunatuled. MinevikumasinMinevikumasin
Siis tuli TA-6 – ja sellest sai legend. Esimesed seeriatoodanguna valminud autobussid TA-6 väljusid Tartu autoremonditehase väravast 1956. aasta III kvartalis. TA-6 vagunkere oli Gorki bussi GZA-651 edasiarendus – laias laastus selle kapotita versioon. Tartlased nihutasid kogu kere raamil ettepoole: mootorit enam esiotsas polnud, juht istus masina nina kohal. Nii saadi šassiid pikendamata juurde kaks istekohta. Minevikumasin
Tehase konstruktor Jakob-Kalju Ruuder lisas midagi ootamatut: ta leiutas reisijateukse avamise vaakumseadme, mis töötas bussi mootori sisselaskekollektoris tekkiva vaakumiga. Seadeldis oli oluliselt odavam, kergem ning töökindlam varem kasutatud kompressoriga suruõhuseadmetest. Leiutis levis – sama mehhanismi hakati paigaldama Pavlovo autobussitehasele. Minevikumasin
Nelja aasta jooksul (1957–1961) ehitati tehases uutele šassiidele kokku 1338 TA-6 autobussi. Buss sõitis algul liinibussina, kuid leidis peagi oma tõelise niši: hiljem oli TA-6 Eesti NSV majandites ja haridusasutustes põhiliseks liiklusvahendiks ja sai hüüdnimeks “kolhoosibuss”. MinevikumasinMinevikumasin
Süsteem, kuidas bussi sai, oli omaette lugu. Polnud harv juhus, kui tehasesse saadeti vana GAZ-51 veoauto, selle vastu aga saadi majandi töötajate vedamiseks vajalik uus buss – kusjuures vahetus vormistati ametlikult veoauto kapitaalremondina. Bürokraatia vähendamiseks jäi uue bussi tehnilisse passi mudelitähiseks hoopis veoauto GAZ-51. Eesti kolhoosides liikusid seega bussid, mis paberil olid veoautod. Minevikumasin
Tehases jätkus TA-6 bussidele kapitaalremont läbi aastakümnete. Kuna ametlikult polnud võimalik lihtsalt uut bussi ehitada, vormistati uue bussi valmistamine alati kapitaalremondina – nii täideti ENSV majandite nõudlust odavate veovahendite järele kuni 1992. aastani. Minevikumasin
Tartu Autoremonditehas lõpetas töö pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Selleks hetkeks oli see üks väheseid kohti maailmas, kus iga kümne aasta tagant moderniseeritud sõjajärgset GAZ-šassiil bussi veel toodeti – neli aastakümmet järjest, ühes ja samas hoovil Riia tänaval.